Seisak edu maski taga

Ettevõtlussektori kogukasum oli tänavu esimeses kvartalis 521 miljonit eurot, mis oli 12 protsenti väiksem kui aasta varem samal ajal. Võrreldes mullu sama perioodiga vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel.

Äripäeva toimetuse meelest ilmestab Eesti praegust majanduskeskkonda näiline edasiminek. Kui ettevõtja teatab ühel ajal kasumi vähenemisest ja palkade tõstmisest, siis on selge, et ettevõtja on viimaste aastatega pööranud end töötajate suunda. Tööjõud läheb hinda ning inimeste palkamise ja hoidmise nimel ollakse valmis rohkem ohverdama.

Tugevale palgasurvele vaatamata kasvas Eesti SKP esimeses kvartalis 1,7 protsenti. Pole küll teab mis suur edasiminek, kuid sellegipoolest selge kasv. Seetõttu panevad vastuolulised numbrid küsima, mis toimub ning kuidas tuleks selliseid tulemusi ja muutusi tõlgendada.

Kui vaadata ettevõtte seisukohalt, siis kulud kasvasid (sh tööjõukulud). Töötatud tundide ja tööga hõivatud inimeste arv suurenes, kuid tööviljakus vähenes. Lihtsustatult saab öelda, et varasemast panustati rohkem, kuid vastu saadi vähem. Samas investeerivad enim just nende valdkondade ettevõtted, kelle kasum vähenes kõige rohkem. Juhid ja omanikud võitlevad pingsalt, et ettevõte areneks.

Kui vaatame viimase aja palgakasvu, siis tundub edasiminek liiga kiire. Samas annab see tugeva tõuke inimeste elatusvõimele ja Eesti siseturule. Nagu näitab ka statistika, siis palgakasv motiveerib rohkem kulutama ja aitab näiteks jalatsi-, riiete-, kosmeetikakauplustel kasvatada käivet. Teisalt tõestab kasutatud asjade kaupluste käibe kasv ja eraisikute pangakontodele koguneva raha suurenemine, et varasemaga võrreldes säästetakse märksa rohkem.

Kuna palgakasvu kõrval suudab inimene rohkem säästa, siis võib juhil tekkida kiusatus raskematel aegadel töötasu kärpida, et ettevõtte kuluallikaid vähendada. Jõudsalt kasvava palga vastu ei tohiks hakata võitlema, vaid seda tuleks tunnistada kui tegelikkust, mida turujõududega tagasi ei tõmba.

Ei ole mõtet hakata ennustama palgakärpeid või odavama välistööjõu sissevoolu, vaid pigem tuleks keskenduda suurema väärtuse loomisele, mis võimaldab tõsta toote või teenuse hinda. Kui ettevõttel ei ole võimalik nii talitada, siis tasub vähendada töötajate arvu ja panustada kõrgema palgaga töötajatele, mis aitab keskenduda sellele, mida osatakse kõige paremini.

Hoolimata hoogsast palgatõusust leiab aina suurem hulk inimesi, et ümbrikupalk on õigustatud ja vajalik. Eriti ettevõtetes, mis satuvad majandusraskustesse ja peavad maksukoormust ebaõiglaselt suureks. Tõenäoliselt saaks parema arusaama palgataseme muutusest, kui vaadata, milliseid tooteid ja teenuseid lubab praegune tase osta. Siis oleks kohasem ka seada end soomlase või lätlase kõrvale ja hakata mõõtma omavahelist edukust.

Tahe ja võime säästa on märk, et majandus justkui areneks. Kui aga raha jääb lihtsalt tolmu koguma, siis ei ole sellest arengule mingit tolku. Pigem tuleks leida ideid, kuidas saaks seisvat raha tõmmata lisa teenima ja seeläbi majandusele hoogu juurde anda.